Kierkegaard



                        Tallinna  Pedagoogikaьlikool



                             KASVATUSFILOSOOFIA
                                  Eksamitцц

          Kierkegaard`i lдhenemine inimese olemusele ja kasvatusele



                                                            Хppejхud: S.Kera

                                                                  Anna  Pomm
                                                                       EV-11



                                   Tallinn
                                    1997
             Kхik,  mida  Kierkegaard  filosoofina pakub, leidub ka eespool
       vaadedud  esteetilis-filosoofilises  loomingus.  Kierkegaard  kхigest
       hoolimata   on    tahtnud    olla     ikka     esmajoones     usuline
       aatleja, kelle  filosoofiagi  on  seisnud  kristluse  tхdede ja nende
       enama teadvusse-tхstmise teenistuses.  Selles  mхttes vхime nдha kogu
       ta filosoofilist loomingut hargnevat  protestiva  kriitikana  kaasaja
       filosoofiliste moevoolude vastu - kuna  need  tema  arvates  osutusid
       ohtlikuks kristluse  eluvддrtustele.
             Arvamine, et Kierkegaard on filosoof ainult  niivхrd,  kuivхrd
       ta rьndab Hegelit, on seda silmas pidades pдris  tabav  iseloomustus.
       Hegeli dialektilist  meetodit  eitades  vastandas  Kierkegaard  talle
       sokraatilise  dialektika:  “... igatahes on  usaldusvддrne,  et   tal
       (Hegelil)   ei    ole    Sokratesega    absoluutselt   mitte   midagi
       ьhist”. Hegeli dialektikat igatviisi madaldades ja seda rьnnates  oli
       Kierkegaard  Sokratesest   vaimustuses    ja    nimetas    teda   oma
       хpetajaks. “Vдljaspool  kristlust,  Sokrates, oled sina -  ainukesena
       -  хilis,  avala hingega tark,   sina  olid  tхeliselt  reformaator”.
       “...Sina oled ainus  inimene,  keda  ma  vaimustusega  tunnistan  kui
       mхtlejat...” on Kierkegaard  kirjutanud  vahetult  enne  surma.
             Kierkegaardi  ahvatles  Sokratese   “maievtiline”   dialektika
       (µ((((((((  -  дmmaemandakunst)  -  meetod,  mida     Sokrates    oli
       sarnastanud oma дmmaemandast ema   kunstiga,   meetod,   mis    aitas
        tхel   ilmale     tulla  dialoogilistes  otsingutes,  kahtluses   ja
       vaidluses, kьsivas  lдhenemises tundmatule -  ьhesхnaga  subjektiivne
       dialektika,  kunst  kьsitleda  iseennast  iseenese kohta.
             Kirkegaard  ьlistas  Sokrates    selle    eest,  et  too  “tхi
       ilmale iroonia ja  andis  oma  lapsele  selle  nime”,  kasutades  oma
       teostes hulgaliselt iroonilist refleksiooni enesetunnetuse meetodina.
             Tegelikult  ei  olnud  Kiekegaardi   “dialektika”   taasloodud
       sokraatiline dialektika. Asi pole ьksnes selles, et  Kierkegaard  ise
       eristas  oma  “dialektikat”  sokraatilisest  dialektikast  kui   uut,
       tдiuslikumat dialektikavormi  -  kristlikku  sokratismi.
             Ehkki   “Sokratese    pхhimхte    seisneb...     selles,    et
       inimene  peab   leidma   oma    tegude   eesmдrgi   kui  ka   maailma
       lхppeesmдrgi,   lдhtudes   ainuьksi  enesest,  ja    saavutama    tхe
       omaenese   jхududega,”    siiski    “mхtleb    tхeline     mхtlemine”
       Sokratese    arvates   “nii,  et   tema   sisu   ei   ole   seejuures
       subjektiivne,  vaid  objektiivne”.
             Kui  Sokratesel   olid   maievtika   ja   iroonia   vahendeiks
       objektiivse tхe kindlakstegemisel, siis  Kierkegaard   kasutas   neid
       subjektiivse    tхe,   “tхde  minu    jaoks”   saamiseks,     kuivхrd
       ьhtki    teist   tхde ta tunnistatud: “...objektiivselt  pole  olemas
        mingisugust tхde...”.
             Kierkegaard heitis kohe alguses kхrvale objektiivse  tunnetuse
        ning eitas selle vддrtus ja tхelisust. Ta kutsus minema  vastupidist
       - radikaalse subjektivismi - teed. “Ma  ei  nхua  midagi  muud  peale
       tunnistamise,  et  meie  objektiivsel ajal olen mina ainuke,  kes  ei
       suuda objektiivne olla”.
             See subjektiivsuse ja objektiivsuse absoluutne vastandamine on
        kogu  Kierkegaardi   filosoofia    nurgakivi,    filosoofia,   mille
       esmane ьlesanne             oli  kummutada  “vддr  ettekujutus,  mida
       omavad  tunnetusest  ja  selle  resultaatidest  need,  kes   rддgivad
       objektiivsetest tulemustest,  mхtlemata,  et just nimelt filosoof  on
       ьlimalt  subjektiivne”.
             Nagu  Hegel,  mддratles  Kierkegaard  saamist   mitteolemisest
       olemisele ьleminekuna. Tema arvates olid Hegelil “eitus, ьleminek  ja
       vahendamine kolm mumifitseeritud,  kahtlast  salaagenti,   kes   kхik
         liikuma  panevad”,   ja   hoopiski   mitte    ьhelegi     loogikale
       alluvad   “rahutud  pead”.
             Saamine  on  muutumine,  teisekssaamine,   teiseks   ьleminek,
       ьleminek   vхimalikkusest    tegelikkusesse.     Ent     Kierkegaardi
       arvates    erinevad     voimalikkus  ja  tegelikkus  pхhimхtteliselt,
       kvalitatiivselt.  “...Kuivхrd  lхpmatult  erineb  millegi  kдsitamine
       vхimalikkuses   sellesama   kдsitamisest   tegelikkusest,”   on    ta
       “Pдevikus”  mдrkinud.  Erinevalt  vхimalikkusest  ei  saa  tegelikkus
       tema  arvates  olla  loogilise  kдsitluse  objekt. “Mхeldav  reaalsus
       on  tegelikkus,   ja   iga   kьsimuse  selle  kohta,  kas  miski   on
         tegelik   peab   mхtlemine  hьlgama”.
             Kierkegaard  pidas  selles   kьsimuses   peamiseks   eksimuste
       allikaks    vхimalikkuse    ja     tegelikkuse    ning   paratamatuse
       vahekorra    vддra    kдsitus.  Saamine   ei   allu    paratamatusele
         ja    ei    sobi   sellega   kokku.    “Kхik,    mis   saamas   on,
       tхestab  juba oma saamisega,  et   ta   ei   ole   paratamatu;   sest
       ainus,  mis  ei  vхi  saada, on  paratamatu,   kuna   paratamatu   on
       olemas”.
             Hegelile   mддratud   Kierkegaardi   etteheited,   et   Hegeli
       dialektika  vдlistab  vabaduse  ja  ьhtlasi  jutuslikkuse,   ei   ole
       pхhjendatud.  Nende  kategooriate  dialektiline   kдsitus    seisabki
       selles,    et   nii   paratamatust    kui    ka    paratamatust    ja
       juhuslikkust seob  vastandite ьhtsus  ning  need    kategooriad    ei
       vдlista  teineteist.
             Kui    Kierkegaard    vхttis    endale   ьlesandeks   kukutada
       paratamatuse mхiste vabaduse  ja    juhuslikkuse   nimel,    siis   -
       vastandades    neid     metafььsiliselt     -    ьtles    ta    lahti
       dialektikast.  Samavхrd   antidialektiline on tegelikkuse  lahutamine
       vхimalikkusest, mille Kierkegaard pьstitas vastandina Hegelile,   kes
       kдsitas neid  dialektiliselt,   vastastikku   lдbipхimunutena,    mis
       nдhtub  juba formaalse ja reaalse  vхimalikkuse  eristamisest.
             Niisiis ei  pannud  Kierkegaard  alust  teistsugusele,  Hegeli
       omast  erinevale  dialektikavormile,  vaid    hьlgas dialektika.   Ta
         pььdis   koguni   hoopis   lahti   saada.  Ja    kui    ta    lхigi
       lahku     dialektikast,     siis   osutus    loogikast     vabanemine
       teostamatuks,   kuivхrd   tollesama  lahkulццmise   хigustusena   oli
       Kierkegaard sunnitud tegema   igasuguseid   loogilisi    trikke    ja
       jхupingutusi.
             Vastuolukategooria  lдbib  kogu  Kierkegaardi   maailmavaadet:
       “Kхikjal,   kus   on   elu,  on   vastuolu”.   Ent     tal     polnud
       eksistentsi      lahutamatuks     atribuudiks    loogiline,      vaid
       pateetiline    vastuolu.    Kirg   pole   midagi  muud   kui    pinge
       saavutanud  vastuolu.  Kus  puudub  elu   ja   kirg,   seal   ei  ole
       vastuolugi.   Vдljaspool   eksistentsi   ei    ole   vastuolu,   kuid
       eksistentsiaalne   vastuolu   ei   eelda   ьhtsust,   vaid   vдlistab
       seda.
             Seejuures   ei    ole    vastuolu    isegi    eksistentsiaalse
       tхlgenduse  puhul  Kierkegaardil  arengut  edasiviiv   jхud.    “Sхna
       “vastuolu”   ei  tule  siin  vхtta  mitte selles neetud   tдhenduses,
       mida talle Hegel  omistab, kujutledes ise  ja  veenates  teisi,  nagu
       oleks sel sхnal loomejхudu”.
             “Minu  eluvaatlus on tдiesti mхttetu. Mulle tundub,  et   kuri
       vaim  on  mu  ninale  asetanud  prillid,  mille  ьks  klaas  tohutult
       suurendab,  teine  aga  samavхrra  vдhendab.”
             Kierkegaardi tццdes on vдga vдhe цelnud kasvatusest ja lastest
       ьldse. “Meelsamini rддgin ma  lastega,  sest  nendest  tihkab  ikkagi
       loota, et nad saavad kunagi  mхistusega  olenditeks;  aga  need,  kes
       nendeks on saanud - oh sa issand kьll!”
             Kierkegaardile  polnud  olemine    ьleьldse   ja  veel   vдhem
       inimese  eksistents  mхtlemine.   Arvatakse,  et   kuigi   Kiekegaard
       lдhtub     idealistlikust    eeldusest,  et   inimene    olemus    on
       vaimne,  siiski  on  tema  vaimu-kдsitus  selline,  et  see  ххnestab
       idealistliku kontseptsiooni.
             Kierkegaardi   arvates  ei   vхi   inimene   olla   teadusliku
       tunnetuse   objekt,   enamgi,   teda   ei    vхi    kдsitleda      ka
       subjektobjektina,     mida     tegi    Feuerbach   ja    mitmesugused
       psьhhofьsioloogia    koolkonnad.   “Kes  eksisteerib,   see   ei  saa
       samuti olla  korraga kahes  kohas, ei  saa  olla  subjekt-objekt”.
             “Materialistlik  fьsioloogia  on   koomiline...,  aga   uusim,
       enam  hingestatud   fьsioloogia   on  sofistlik”.   Hinge   ja   keha
       probleem   ei  ole  Kierkegaardile  mingit  raskust  tekitanud:  hing
       on primaarne, keha - sekundaarne.  “Keha   on  hinge   ja  seega   ka
       vaimu organ”.  Kierkegaardi   meelisvormel  oli:   inimene  on  hinge
       ja keha sьntees, mida  juhib  vaim.   Lхppkokkuvхttes   “inimene   on
       vaim”.    Psьhho-fььsilise   probleemi  on  Kierkegaard    lahendanud
       idealistlikult.
             Kuid   psьhhofььsiline   probleen   on   vaid  ьks  fьlosoofia
       pхhikьsimuse   -  olemise   ja   mхtlemise   vahekorra   kьsimuse   -
       tahke.
             Kirkegaard  ei  pidanud olemist mхtlemiseks,  kuna vaim   pole
       mхtlemine,  mis  ainult ei  vхimalda, vaid  lausa   nхuab   loogilist
       mххtu    ja   kдsitlust.  Just  selles  on  tema   salvava    mдrkuse
       tхeline  mхte,  et   vдite   puhul   -  olemine   ja    mхtlemine  on
       samased,  tuleb  “ьhekorraga naerda  ja  nutta”.
             Kui   “olemise”    asemel     oleks    jutt    “eksistentsist”
       (spetsiifilises   tдhenduses,    milles    seda    mхistet    kasutas
       Kierkegaard),   ja  “mхtlemise”  asemel   -   vaimust  (jдllegi  tema
       tдhenduses),  siis  vormuleeriks  vaimu  ja    eksistentsi   samasuse
       printsiip  adekvaatselt   eksistentsialismi  kui  Kierkegaardi  tььpi
        subjektiivse idealismi  pхhilause.
             Цelduga ei ole karvavхrdki  vastuolus  Kierkegaardi  poleemika
       Descartes’i   lausega   “ma  mхtlen,  jдrelikult ma olen olemas”.  Ta
       vдitis, et olemise jдreldamine mхtlemisest on vastuolus, ja  tхstatas
       Descartes’i vastu  mхtlemise   ja   olemise   vahekorra   vastupidise
       vormeli: “Kuna ma  eksisteerin  ja  olen  mхtlev,  siis  ma  mхtlen”.
       Kierkegaard  lisas,  et  kartesiaanlus   liigendas     olemise     ja
       mхtlemise,  nende vahel  ei  ole  “ideaalset samasust”.  “Mхtlemisega
       samane  olemine  ei  ole  ьldse  inimlik  olemine”.
             “Minu  peamine  mхte oli, et meie ajal on teadmise  ьlikьlluse
         tхttu   дra   unustanud,    mis   tдhendab  eksisteerida   ja   mis
       tдhendus on enesessepццratusel...”.
             “Mхned  looduseuurijad  leidsid  vхi  pььdsid  leida   kusagil
       maailmas  eksisteerivat Archimedese  punkti   ja   sellest   punktist
       universumid   vaadelda...”, on kirjutanud  Kierkegaard.  Tema  leidis
       selle aga iseeneses.
             Sellises   spetsiifilises   tдhenduses   on   “eksisteerimine”
       Kierkegaardile  ainuke   “tхelisus”,  mis piirab “olemise” mхistet ja
       on vastandatud “mхtlemisele”.  “On   tхelisus   vдlisilm?”  kьsib  ta
       iseendalt, ja vastab eitavalt: “Tхelisus on sisemaailm”,  oma    Mina
       enesesuhe  oma   Minaga.
             Kiekegaardile  oli  erakordselt  iseloomulik,  et  eksistentsi
       tunnistas  ta  “ainsaks  tunnetamatuks  asjaks   iseeneses,   millega
       mхtlemises ei ole obsoluutselt midagi ьhist”.
             Kierkegaardi  ei   rahuldanud   mддratleda   inimest   mхtleva
       olendina:   selles   ei   ole  inimese  olemus  ning  see  pole  tema
       eksistentsis peamine. “Tхeliselt  inimlik  on - kirg.  Kireta ei  saa
       eksisteerida.  Kхik  eksistentsiprobleemid   on   ьhenduses   kirega.
       Kirg   on  eksistentsi  Alfa  ja  Omega.  Kirg   eelkхige.   Kirg  on
       eksistentsi  liikumapanev   jхud   ja  “subjektiivsuse  tipp”.
             Taani teoloogi  arvates  ei  vхi  inimest  niisiis  mддratleda
       mхtleva  substansina,  loomuliku  olendina  ega  ьldse  mingit  liigi
       “objektina”.  Tegelikult ei  saa  inimest  ьldse  defineerida.  Olles
       kordumatu individuaalsus ja puht  subjektiivne  olend,  teeb  ta  end
       selleks,  mis  ta  on. “inimene on vaim. Aga mis on vaim? Vaim -  see
       on  Mina.”
             Kьsimusele  “Mis  tдhendab  olla  inimene?”,  Kierkegaard   on
       taandanud  filosoofia pхhikьsimuse: mis  tдhendab  olla?...
             Kierkegaard on end kunagi vхrrelnud inimesega,  kes  elab  iga
       hetk kokku variseda ahvardaval pццningul.  Seejuures  ta  teab  seda.
       Sellepдrast ongi tema filosoofias leidnud end  inimesed,  kes  elavad
       mahalхhkumisele mддratud ьhiskonnas, inimesed, kes “on kaotanud jalge
       alt igasugune pinna”.
             Vхib olla tema filosoofilised tццd pььavad  nхu  anda,  aidata
       nendele inimestele. Ta ei taha хppida, vaid tahab,  et  inimesed  ise
       leiaksid otsust.
             V4ib-olla ьks vдljapддs, mida ta pakub  on:  “Mхistatuslik  ei
       tule olla mitte ьksnes teiste jaoks, vaid ka iseendale.”
                            KASUTATUD KIRJANDUS:

????????, ?.  ??????????? ? ????. 1994.
??? ??????????. 1994.
Bхhhovski B. Kierkegaard (Suuri mхtlejaid). 1975.
Salumaa E. Kierkegaard. 1993.